Sündisin Põlvas ja kasvasin Mooste metsade vahel asuvas Säkna külas. Käisin Mooste Põhikoolis ja gümnaasiumihariduse sain Põlva Ühisgümnaasiumis. Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis õppisin ettevõtlust ja lõpetasin müügikorralduse eriala. Vahepeal sai käidud aega teenimas Toetuse väejuhatuse logistikapataljonis, ehk endises auto-tanki rügemendis. Nüüd õpin muusikat Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja õpetan lõõtspille Viljandi Muusikakoolis. Kevadest sügiseni tegelen vaarikakasvandusega.
MUUSIKA
Kõik sai alguse lõõtspilli helidest…
Varases lapsepõlves külapeol kuuldud lõõtspillimäng ärgitas mind teismeeas muusikaga tegelema. Viieaastasena olevat ma jaanilõkkest ühe katkise lastelõõtsa ära päästnud ja seda paar suve kääksutanud. Vanaisa Jaan Hinrikus mängis suupilli, kelle juures Viitnal said lapsepõlve suved veedetud. Vanaisa kinkis ka mulle suupilli ja proovis seda mulle õpetada, kuid asjatult. Poisil ei olnud kuulmist ega viisipidamist. Põhikooli lõpu otsas hakkas aga suupillimäng juba arenema ja sai juurde õpitud ka kitarri. Kuna kuulmist ikka veel polnud, siis sai seda tehtud enda aretatud nootide ja numbrite süsteemidega. Algus oli raske, kuid ka kuulmine on treenitav. Selle eest tuhat tänu Väino Suurmetsale, kes mu käsile võttis ja ära seletas, et mis imeloom see muusikaline kuulmine on.
Suupill oli küll lõõtsale sarnase kõlaga, aga midagi jäi ikka kripeldama. Hakkasin võrriga mööda küla sõites seda õiget lõõtsa otsima. Kuna täpselt ei teadnud, mida otsin, sai koju toodud üks akordion. Proovisin mängida, kuid peagi mõistsin, et see pole ikka see pill. Otsingud jätkusid kuni leidsin enda jaoks Teppo-tüüpi lõõtspilli. Sel oli see õige tämber! 2010. aastal sai minust lõõtsamees.
Kümne aastaga on tehtud vähemalt 800 pidu, kus olen saanud enda lõõtsamänguga rahvast rõõmustada. Lõõtsamehed on teada-tuntud sooloesinejad, kuid paljud peod on tehtud ka kahekesi või siis terve ansambliga. Oleneb kuidas tellija on soovinud. 2020 sai välja antud esimene sooloalbum: “Kümme aastat pillimehe leiba”.